Mõttetoad


Mõttetoas saavad kokku antud teemast huvitatud inimesed, et osaleda ühises arutelus. Igas mõttetoas saab lisaks vestlusjuhile kaasa rääkida 15 inimest. Kaardistatud mõtted ja ideed esitletakse lõpus kõigile osalejatele.

Mõttetoad on avatud kõikidele - nii koolide esindajatele, õpetajatele, lapsevanematele, ametnikele kui ka teistele huvilistele üle Eesti.

1. Kogukonna kaasamine ja jätkusuutlikkus - “Kuidas tagada kogukonna aktiivsus kohalikus koolis? Kas ja kuidas kaasata kogukonnaliikmeid?” Selles mõttetoas räägivad kaasa Gaia kooli inimesed Toomas Trapido, Marit Otsing-Saar, Kaja Karu-Espenberg. 

KOKKUVÕTE: Inimesi motiveerib kogukonnas panustama hea tunne ja head omavahelised suhted. Kogukonnakoolides edastatakse uutele tulijatele info kooli põhimõtete ja toimimise kohta ning antakse teada, millist panust kogukonnaliikmetelt oodatakse. Nii on lihtsam vältida hilisemaid arusaamatusi ja tagada kogukonna jätkusuutlikkus. Kui küsida, miks kogukonda vaja on, võib täheldada, et kogukond moodustub inimestest, kellel on sarnased maailmavaated ja ühised väärtused. Kogukonna teke on sellisel juhul n-ö paratamatu. Mõttetoas jagati häid praktikaid kogukonna jätkusuutlikkuse hoidmiseks, näiteks vestlusringid probleemide avatud viisil lahendamiseks ning otsustele jõudmiseks, ühised mõtteõhtud ja üritused nagu kohvikutepäev, laat, teeõhtu, kontsert jne. Kriisid kasvatavad kogukonda ning muudavad seda lähedasemaks, seetõttu ei tasuks kriise karta, vaid neist õppida. Lisaks jagati omavahelisi kogemusi ning tõdeti, et protsessid, mida kogukonnad oma arengus läbivad, on üsna sarnased, seega võiks koondada kokku head praktikad erinevate arenguetappide läbimiseks ning neid üksteisega jagada. Sellise koolituse läbiviimist kaalub Gaia Akadeemia. 

2. Väljaspool kooli õppimine - “Koduõpe kui ainus lahendus või koduõpe kui alternatiiv? Mis kuvand on koduõppel tänases Eestis? Huvikoolide roll koolihariduses? Kas kool segab kalal käimist või kalal käimine koolis käimist?”. Selles mõttetoas jagavad kogemusi oma laste õpetajad Liina Luure ja Evelin Sedrik, Tartu Võlukooli asutajaliige Katrin Saage, Eesti haridusteadlane ja andekate laste uurija Viire Sepp. 

KOKKUVÕTE: Väljaspool kooli õppimine hõlmab huviharidust, koduõpet, noorsootööd, perega koosoldud aega, reisimist jne. Väljaspool kooli õppimine nõuab õppimise mõiste taasdefineerimist ning eeldab vanemate initsiatiivi ja vanemaharidust. Samas on vaja harida ka õpetajaid ning selgitada, et koduõpe on arvestatav alternatiiv koolis hariduse omandamisele. Vanemaid aitaks, kui pearaha liiguks koos lapsega - vanemad, kes teevad valiku lapsi ise õpetada, võiksid saada selleks lapse hariduseks ettenähtud rahalised vahendid. Praeguses ühiskonnas on sellel siiski ka väga palju ohte. Ka vastava võrgustiku loomine Eestis võiks olla abiks vanematele, kes on teinud otsuse lapse hariduse eest ise vastutada. 

3. Elva valla koolid - “Tuleviku koolivõrgu võimalused Elva vallas”. Oma visiooni pakuvad Elva valla abivallavanem Marika Saar, TERA Peedu kooli juht Kerstin Kesler ja Hariduse Edendamise SA liige Urmo Uiboleht. 

KOKKUVÕTE: Tehti ülevaade Elva vallas olevatest koolidest ning õpilaste arvust. Kuni Elva vallas kehtib valdade ühinemisel sõlmitud leping, ei ole võimalik koolivõrgus muudatusi teha. Probleemiks Elva vallas on tugevate hariduslike erivajadustega lapsed, kellel hetkel ei ole võimalust õppida endale sobivas keskkonnas. Hetkel on koostamisel haridusvaldkonna arengukava Elva vallas. Arutleti erinevate võimaluste üle, kuidas koolivõrku Elva vallas tulevikus efektiivsemaks muuta. Valla koolide vaheline koostöö jätkub ja otsitakse võimalusi selle tihendamiseks.  

4. Külakoolid - “Tark haridusvõrk 21. sajandi Eesti külas - mida teha ja kes teeb?” Eesti 21. sajandi külade tark haridusvõrk läheb võimalikult laste kodu lähedale, kasutades selleks erinevaid uuendusi ja kõige tänapäevasemat teadmist kvaliteetsest põhiharidusest. Milline tark haridusvõrk täpsemalt võiks olla ja kuidas selleni jõuda, seda arutamegi Liisa-Lota Kaivo abil (algatuse "Igasse külla oma kool!” eestvedaja, Harmi haridusseltsi liige ning Emajõe lodjaseltsi arendusjuht).

KOKKUVÕTE: Külakoolid Liisa-Lota Kaivo eestvedamisel soovivad luua SA Eesti Külakool, mis tegeleks väikeste külakoolide arendamise, heade praktikate kogumise ja jagamisega, maalaste huvide eest seismisega ning targa haridusvõrgu pidamisega. Samas selgus, et sarnaste eesmärkidega organisatsioon on juba Eestis olemas Eesti Maakoolide Ühenduse näol. Suurteks küsimusteks on, kuidas tõsta koolipidaja huvi väikese külakooli pidamise vastu ning maalapse väärtust koolipidaja silmis. Praktiliste sammudena pakuti välja, et koolid võiksid leida võimalusi tulu teenida. Külakoolid peaksid olema rohkem esile toodud läbi promoürituste ja -tegevuste, et tõsta inimeste teadlikkust, kuidas kooli olemasolu elavdab elu maal. Tuntakse muret kohaliku omavalitsuse võimuvahetusega seotud võimalike muudatuste mõju pärast külakooli heaolule. Jõuti ka tõdemuseni, et külakooli pidamiseks on tarvis kriitilist hulka inimesi. Üks võimalik vaade külakoolidele on järgnev: külakoolid ei peaks matkima klassikalist suurkooli väiksemas vormis, vaid tootma erinevat väärtust, tegema koostööd teiste koolide, treeningute, huviringidega, pakkuma osalist koduõpet jne. 

5. Emotsioonide juhtimine. “Kes juhib õpetaja emotsioone? Õpetajatöö ei jäta külmaks ei õpetajat, last ega lapsevanemat. Ootused õpetajale on kõrged ja lahknevad. Iga päev pakub võimalusi end paremini tundma õppida. Emotsioonidest ei pääse.” Mõttetoas aitavad tundeid lahata Väike-Werrone kooli üks rajajatest Pille Sõrmus ja Peedu kooli õpetaja Marika Odar.

KOKKUVÕTE: Jõuti tõdemusele, et õpetaja emotsioone juhib siiski õpetaja ise. Õpetajal tuleb võtta vastutus ja ennast tundma õppida, sest lapsi saab aidata ainult siis, kui on oskus aidata ka ennast. Emotsioone aitab juhtida teadlikkus oma mõtetest, otsustest ja valikutest, mida toetavad koolitused ja mentorlus. Nii saab areneda teadlikkus, enesekasvatus ja vastutus. Õpetajatele pandi südamele oskust abi küsida ja pakkuda. Õpetaja ei tohiks jääda oma mures üksi. Samas tõdeti, et on kindel aeg kurtmiseks, aga sellele peab järgnema ka positiivsete lahenduste leidmine. Nii saab õpetaja olla eeskujuks õpilasele. Hea õpetaja võtab ka aega iseendale. Selle teekonna eelduseks on sisemine soov areneda.