Teistmoodi vastlapäev

Kuna sobivat kelguilma seekord vastlapäevaks polnud ja ilm näitas varakevadist palet, otsustasime üheskoos väikese matka teha. Rääkisime enne teeleasumist läbi, millele rekel tähelepanu pöörata. Eesmärgiks oli otsida kevademärke ja silmata harakat. Vanarahva uskumise järgi pidavat nimelt vastlapäeval haraka nägemine ennustama ilusaid siidiseid juukseid.

Liikusime üle raudtee, piki kasealleed ja möödusime Vapramäe tn majast, kus Peedu kool 4 aastat tagasi õppetööd taasalustas. Varsti jõudsime üle Elva jõe ja suundusime Kerikmäele. Kuna peaaegu olematuks sulanud lume tõttu mäest alla sõita ei saanud, siis tuli seekord leppida mäkke ronimisega. Kerikmäel arutasime selle paiga ajaloo üle ja Kaarel ning Paula rääkisid teistele kohaga seotud legende. Iga laps sai omale ülesandeks mõelda ise üks Peedu, Kerikmäe või Elva jõega seotud tekkelugu.

Tagasiteel liikusime piki Elva jõe kallast veskitammini. Kuulasime jõekohinat ja nautisime ilma ning suundusime koolimajja tagasi. Saalis kogunesime ühisesse ringi ja laulsime vastlalaulu, kuulasime veel vastlakommete kohta ning saime katsuda lina.

Aga kas me retkel harakat nägime? Esimese klassi tüdrukud olid veendunud, et nemad nägid. Eks jääme nende juuksekasvu jälgima. Ülejäänutel on aga veel võimalus enne päeva lõppu kamm haarata ja ka endale korralik parukas kindlustada.